....

Alustaks sellest, et vabandust, et pole juba peaaegu nädalaaega kirjutanud, aga ma suutsin oma telefoni ära lõhkuda. Jah ma suutsin seda kõigest kuu ajaga teha. Aga MA SAIN LÕPUKS OMA ARVUTISSE!!!! Laenasin õelt juhet, seda mis on aku ja seina vahel, sest ta enda arvuti ei lae ja siis pole vaja seda. 

Reedel käisin paari klassikaaslasega zoo's, arvasin alguses, et see mingi suur koht, aga tegelt see mingi mega pisike kohake, selle-eest on see mega ilus. Peale seda läksime pizzat sööma. 

Laupäeval ei teinud midagi. pühapäeval ei teinud ka midagi. Esmaspäeval käisin koolis nagu ikka. Õhtul käisin õega zumbas, mis oli päris lahe. Ma mingi ainuke valge ja siis üli pikk ka veel seal teiste vahel. Endal nägu punane nagu tomat, tegin asjad ikka ilusti kaasa. Läheb vist teine kordki sinna. 

Täna käisin jälle koolis ja peale kooli lihtsalt magasin üli kaua, sõin vahepeal ja jälle magasin. Õhtul tuli VÕP Tšiilist külla koos oma host-vennaga, tegime viisa jaoks asju. Ta host-vend läheb ka VÕP'iks, Türki, sest sai sealt stipendiumi, muidu oleks läinud eestisse. Oskab natuke isegi eesti keelt. 

Reedel lähen peale kooli vist paari klassikaaslasega Lagunasesse, kui ma tohin. 

Ma saan lõpuks panna ka pildid, mõtlesin, et panen pildid facebooki, siis saate sealt vaadata kui tahate. Vahepeal uusi pilte ei tule, sest mul ei ole neid millegagi teha.

Karmel

Esimene koolipäev ja teine ja kolmas ja....

Kõigile teadmiseks, iis ma käin koolis nüüd. Kõige hullem on see, et pean 5.45 ärkama, sest kool hakkab kell seitse. Tegelt on mul kooli kõigest natuke alla kahe kilomeetri aga hommikune dušš võtab aega ja ma hakkan pool seitse minema juba, sest ema viib kooli.

Esmaspäeval, esimesel koolipäeval jäin kohe hiljaks, jõudsime kooli läksime dire juurde. Ema rääkis seal natuke midagi. Edasi läksin ma oma klassi juurde, seisin ukse peal, kõik vaatasid imelikult. Tutvustama ma ennast ei pidanud sest dire tegi seda ise. Poisid kutsusid kohe enda kõrvale istuma, aga nad pidid kurvastama, sest õpetaja saatis mujale. Kõik võtsid kohe omaks, pole vist elu sees ka nii palju komplimente saanud kui ühe päeva jooksul. Väga inglise keelt ei räägita aga saime hakkama. Olen leidunud kaks inimest kes räägivad inglise keelt, üks käib vist paralleelid ja teise kohta ei tea midagi.
Seoses selle teisega, siis me rääkisime ühe õpetajaga kõrval klassist ja terve see klass kus see poiss käib tuli ukse ja akende peale, et mind näha.
Muidugi pandi mind kohe mingi kolme poisiga paari, mis on siin suht tavaline, üks nendest oli vahetusõpilane Austriast.
Teisipäeval olin sama huvitav koolis, väga midagi ei teinud. Meil igapäev inglise keel, mis on mu lemmik tund hetkel, pidin lugema ühe lause ja peale seda pidi klassivend lugema, mille üle kõik naersid, sest nad loevad umbes sama hästi kui meil esimeses klassis eesti keeles loetakse. Peale kooli saatsid paar klassikaaslast mind koju ära.
Kolmapäeval läksin kooli ja tuli välja, et esimest kahte tundi ei olnud, sest õpetajaid ei olnud, mängisime siis võrku. Sain kolm korda palliga, sama inimese käest, ühe korra läks näost nii mööda, et läks vastu suud. Vahepeal jälle tundi ei olnud, mängisime võrku jälle ja istusime niisama. Õpetasin neile eesti keelt, neile pakkus väga nalja sõna puu. Kuna ma ütlesin üks päev üle klassi sh*t, siis nad tahtsid seda ka teada. Ise õppisin ka paar sõna.
Peale kooli läksime kuskile teise kooli, mingeid õe asju ajama, ma ei saa siiani aru miks ma pidin kaasama minema ja ei võinud Lagunasesse minna klassikaaslastega.
Täna neljapäeval käisin jälle koolis, klassiõed tahavad kooli üle lasta koguaeg aga mina eeskujulik inimene ei riku reegleid ja tean, et ma ei tohi koolist puududa, muidu jääb mu vahetusaasta lühikeseks. Väga ei teinud midagi, esimest korda toimusid kõik tunnid.
Peale kooli tulin koju, sain loa minna homme Lagunasesse. Õhtul käisime õega Lagunases, tema sõpradega kohtumas. Käisime staadionil, see staadion MEGA suur, seal jalkaväljakud, kossu-, võrgu-, pesa- ja kõik muud väljakud veel, nägin klassivenda ka seal. Oleme kolm õhtut käinud selle mehe pere juures, kes surma sai ja rohkem ei toimugi midagi.

Kes ei tea siis siin selline koolisüsteem, et õpilased kõik ühes klassis ja õpetajad vahetuvad. Meil on kõik tunnid 60 minutit ja peale teist tundi pikem paus, et süüa.
Aa ja mul käib klassis üks poiss, kes näeb välja täpselt nagu Karl Martin Milliste ja koolis käib üks pisike breketitega Sigrit.

Karmel.

Esimesed päevad päris kodus

Hola!

Midagi uut ja huvitavat ei ole vahepeal toimunud. Neljapäeval kolisime viimased asjad uude majja Pueblas ja ka ööbisime seal. Õhtul käisime kuskil restos, kus oli rootsi laud ja mu hostid valetasid kelneritele, et mul on sünnipäev. Tuldi lauldi ja sain kooki, mida ma enam süüa ei jaksanud. Nägin ühte sugulast ka, ainuke kelle nimi meeles on (Fernando) ja ta oskas mega hästi inglise keelt. Üks sugulane oli veel aga ma ei mäleta ta nime enam. Nalja sai igatahes palju, põhiliselt siiski ikka minu ja minu keele mitte viskamise pärast.
Reedel toimus absoluutselt mitte midagi, sest tõusin mingi üheksa aeg, sõin, käisin pesus, käisime ostsime ema ja õega süüa ja muid vajalikke asju vennale Pueblasse, ning pool üks hakkasime Lagunase poole sõitma. Sõit kestis kergelt kümme tundi, alguses ei olnud midagi viga sest esimesed umbes neli tundi ma magasin aga edasi läks aeg kohutavalt aeglaselt. Selle aja jooksul oli kaks peatust, esimene tankimiseks ja vetsus käimiseks ning teine oli söögipaus. Õhtul asju lahti pakkides avastasin, et mul on mega vähe pluuse ja mega palju teksaseid. Tahaks ka ära mainida paar asja mida panin selle sõidu juures ja liikluses vahepeal tähele.

*Mu host isa sõidab 70ne alas 60ga ja 110ne alas 130ga

*Siin on täiesti tavaline, et kui sul on mingi mega sügav org kõrval, siis ei ole teepiirdeid

*Sa saad 40 liitrit bensiini 30 euroga

*Turvavöödele väga tähelepanu ei pöörata

*Normaalne on teha kahe reaalsusest teest kolmene ja kui kolm kõrvuti ei mahu siis sõidad lihtsalt keset teed.

*Valgusfoore nägin ainult Pueblas

*Autosse topitakse nii palju inimesi kui vähegi mahub

Täna, laupäeval, läksime mingile ristimisele?? väga aru ei saanud, mis see oli, peale seda läksime ema poolsete vanavanemate juurde ja siis selle poisi juurde kelle pärast kirikus käisime. Sealt tulime suht ruttu ära, sest isa sai kurva ning tõsise kõne. Läksime haiglasse, mina läksin õega uuesti vanavanemate juurde, nad elavad haiglast üle tee. Sain seal onult teada, et nende ülemus oli õnnetuse tagajärjel surma saanud. Pool linna nuttis, sest pool linna töötab seal. Tegemist oli siis Lagunase tsemenditehase ülemuse/direktoriga. Lisaks sain ainult adapteri ja ei pea isalt laadijat küsima enam koguaeg. Jah emme, mul on ikkagi vaja seda, sest arvutijuhe ei mahu sinna. Ema tõi meid õega mingi aeg koju. Käisime jalutamas, kuigi oleks tahtnud rohkem jalutada ja linna avastada. Aga homme pidime jälle minema. Esmaspäeval lähen lõpuks kooli ja saan sõpru, kolm juba on, ehk käime kõikide VÕPidega samas koolis kui õigesti aru sain.

Karmel

Esimene nädal

Esimesed kolm päeva olid meil arrival camp, mille kohta juba ka kirjutasin. Laupäeval jõudsin mina oma pere juurde, mille kohta võis ka lugeda juba.
Laupäeva õhtul läksime Puebla kesklinna,  juba teel sinna hakkas sadama, vahepeal oli vihma nii palju, et ei näinud isegi enda ette. Käisime ühes kohviku või restorani moodi asjas kohvi joomas ja siis läksime edasi pizzarestorani, kus saime peretuttavatega kokku. Koju jõudsime hilja.
Pühapäeval käisime korra uues majas, viisime paar asja sinna. Peale seda saime jälle samade tuttavatega kokku ning läksime mingile laadale või festivalile, kui ma õigesti aru sain siis see oli rohelise paprika festival. Seal käisime veel mingi templi juures, millest räägiti ka, mina lihtsalt tegin tarka nägu see aeg. Sain tähelepanu keskpunktis ka olla, sest mu host ema küsis, et kas see mees inglise keeles ei tahaks rääkida, sest ma ei saa aru. Ja siis kõik vaatasid minu poole ja küsisid, et kust ma pärit olen. Üks mees isegi teadis, kus eesti on. Nägin kuidas tantsiti Oaxaca muusika järgi. Host isa küsis koguaeg, et kas ma õlut ei taha, kuid jäin endale kindlaks ja ei tahtnud.
Esmaspäeval kolisime ka, külmkapp ja pesumasin toodi. Vesi pandi tööle, elektrimehed käisid. Õhtul käisime ema ja õega shoppamas, ostsin omale koolikoti ja kulmupliiatsi. Emme kui sa leiad üles mu kulmupliiatsi siis ma olen väga tänulik kui tulevikus saada koos muu kraamiga. Väga rohkem midagi osta ei raatsinud, sest hinnad riietel ja asjadel suht samad mis eestis. Samas, kes mind teab siis ma käin shoppamas nii et teised shoppavad ja mina istun. Host ema on hull shoppaja, ostaks vist poe tühjaks kui saaks.
Teisipäeval kolisime veel. Toodi söögilaud, toolid, paar kappi ja voodi. Venna asjad viisime ka uude majja. Päeval käisime jälle shoppamas, oleksin peaaegu juba kaks pluusi ostnud aga jätsin ikka ostmata. Ostsin nende asemel hoopis teised kaks pluusi ja küüneviili. Peale seda sõime esimest korda uues kodus ja tulime tagasi vanasse.
Käisime perega just tsirkuses!!! That was soooo coool!! Ma armastan tsirkust! Viimati käisin 12 aastat tagasi. Üks vend oleks peaaegu alla kukkunud kui üritas köie peal kõndides hüppenööriga hüpata ja tal ei olnud julgestusköisi ega võrku all. See oli nii jube, viimasel hetkel sai köiest kinni. Vahepeal feilisid ka ehk kui tiigrid pidid läbi põleva rõnga hüppama siis see rõngas ei läinud põlema, sest gaas oli otsas. Lõpus sõitsid pisikesed poisid krossikatega kerakujulises puuris kahekesi ja pärast sõitsid neli suuremat poissi ka. Käisid päris üleval ära ja tegid igast erinevaid asju, ma ei oska kirjeldada. Kui korraliku video leian siis panen üles.
Väga midagi rohkem toiminud ei ole, sain vahepeal teada, et pesitseme hetkel nelja vulkaani keskel. Paar uut sõna ja väljendit olen ka õppinud. ÄRGE MURETSEGE MA EI OLE PILTE ÄRA UNUSTANUD, LIHTSALT MUL ARVUTI AKU TÜHI JA MA EI SAA NEID ÜLES LAADIDA!

Arrival camp ja kohtumine perega

Kolm päeva arrival campi on nüüd möödas. Kolm päeva täis palju tegemisi ja sööki. Räägiti põhiliselt sama mida ELO'l. Õppisime natuke ka hispaania keelt, millest palju meelde ei jäänud. Inimesed olid kõik väga ägedad. Enamus läksid täna koos Mexico city'sse, et sealt edasi minna kas lennuki või bussi peale ja kohtuda varsti juba oma perega. Mõnele tuli pere juba hotelli vastu.
Mina aga erinevalt teistest, kes lähevad Lagunasesse, sõidan hetkel bussiga Pueblasse, et oma perega seal kohtuda.

Nüüd ma siis olen siin oma uues peres. Bussijaama tulid vastu ainult isa ja vend. Edasi tulime taksoga venna koju, ta elab Pueblasse, sest läheb siin ülikooli. Pueblasse oleme nädal aega. Mis te arvate mida ma esimese asjana oma uues peres sõin... RIISI JA KANA!! Jah ma sõin riisi ja seal oli mais ka sees!(ma ei söö maisi ka)
Veidi harjumatu on olla toas välisjalanõudes aga eks harjub kõigega.
Hetkel tundub pere tore, ema ja õde inglise keelt ei räägi aga isa ja vend tõlgivad ja natuke saan aru ka. Õppisin uue sõna ka pollo - kana.

Lendamine ja kohale jõudmine

Hommikul kell pool neli oli äratus. Lennujaamas pidime olema 4.45. Tegime oma check-in'i ära ja olime peredega. Mul kiskusid juba siis silmad märjaks kui mu kallid inimesed tulid sinna. Esimese lennu esimene pool möödus nuttes meil mõlemal, teine lend oli juba päris okei, kui maanduma hakkasime olime suht paanikas, sest me ei saanud aru, et me juba Pariisis olime :D  Lisaks jäi enne Amsterdamis see lennuk hiljaks kuhu peale edasi pidime minema, õnneks jõudsime Pariisi õigel ajal ja leidsime suht kohe kõige värava ka üles, mida kartsime kõige rohkem. Nüüd oleme oma viimase lennu peal teel Mexico city'sse. Hakkasime 1,5 tundi hiljem sõitma kui pidime (y). Stjuardess oli täiega tore, sest sai kohe aru, et me tahaks kõrvuti istuda ja hakkas kohe inimestelt küsima, et kas nad on nõus mujal istuma, õnneks olid ja saime mis tahtsime. Meie viimane lend kestab 10,5 tundi mis on lihtsalt surmav aga samas esimesed kaheksa tundi on suht kiiresti läinud. Pean mainima, et see söök mida lennukis pakutakse on kohutav. Need kaks jäätist on muidu päris head.
Kui me kunagi mehhikosse jõuame peame me ootama umbes kaks tundi kuni kõik on kohal ja siis veel 2,5 bussisõitu.
Mehhikosse jõudsime me eesti aja järgi kell kaks öösel. Ajavahe annab tunda ja tahaks räigelt magada sest me oleme olnud üleval üle 24 tunni.

Nüüdseks oleme jõudnud Mehhikosse. Mehhikost nii palju, et vihma sajab ja on palav. Tunniaja jooksul olen näinud... liiga palju vilkuritega mente.

See ülemine osa on kirjutatud lennukis ja natuke siis kui bussis olin. Hetkel on kell kuus hommikul ja ma istun hotelli koridoris, et saaks netti. Selgus tõsiasi, et meil ei ole Kaisaga kummalgi laadija adapterit aga õnneks saime laenata ja telefonid täis laadida. Siiani on kõik väga hästi, toidud on head ja inimesed sõbralikud. Võib öelda, et siin on vahelduva eduga jahedam kui eestis aga kell kuus õhtul päikest võtta on ka normaalne. Asi mida siiani tähele olen pannud on see, et kui sa lõpetad söömise ja su taldrik viiakse ära, siis nuga ja kahvel jäetakse lauda.

Hetkel midagi rohkem kirjutada ei oska ja pilte saab siis kui ma arvutiga ka netti saan sest see ei taha hetkel ketiga ära ühendada. Kui küsimusi on siis võib alati küsida ja vastan meeleldi.

Karmel

Viisa ja muud seiklused

29 juuli käisin mina oma viisat tegemas Soomes. Alguses oli hull jamamine, et saada aeg ehk pidin mingi kolm korda tagasi helistama lõpuks sain aja. Hiljem tuli välja, et kõigepealt pidi saatma paberid meiliga neile ja siis aja leppima aga noh viisa sain tehtud.
Kuna ma ei teadnud kaua viisaga läheb, broneerisin pileti viimasele laevale. Sain viisa tunniga kätte juba ja üle jäänud päev läks lihtsalt shoppamisele.

Sorry ma ei viitsi pilte õigetpidi keerata ja kõik on segamini

ELO

27.-29. juuni toimus kauaoodatud ELO ehk eelorientatsioon Väike-Maarja õppekeskuses. Kolm päeva täis naermist, õppimist ja muidugi ka sööki. Hommikud algasid hommikuvõimlemisega, millele järgnes kohe söök. Edasi olid workshopid, peale seda jääle söök ja niiedasi. Õhtud olid meil täis erinevaid mänge. Teisel päeval lükati isegi meie öörahu aeg edasi.
Ma väga ei mäletagi enam üksikasju, sest see toimus juba kuuaega tagasi ja mul ei olnud aega ennem kirjutada aga rohkem võib lugeda teiste VÕPide blogist, mille võib leida minu blogi paremast servast.

Meie kolm päeva täis tegevusi

Inimeste esmamulje minust

Meie imeline lend

Mu ellujäämisõpik ei tahtnud kuidagi elada ja kukkus alla igaltpoolt.

Kõige imelikum mäng mida ma mänginud olen

Üks kokkuvõttev video ka nendest päevadest