Kolmapäev, 29. oktoober 2014

VABNDUSED-VABANDUSED

Mul on ausõna uue postituse kirjutamine poole peal, juba kolmandat korda. Aga mul ei ole lihtsalt aega kirjutada ja kui on siis ma olen mega kurnatud, sest mul on nii kiire koguaeg. Ma luban, et ma ei saa vahepeal surma ja kui ma ei kirjuta pikalt siis ma olen lihtsalt kas trennis, mujal linnas või magan.

Musid-Kallid teile kõigile

Reede, 10. oktoober 2014

2 KUUD!!

Mulle on väga väga kahju, et ma ei ole jõudnud kirjutada oma kahe kuu täitumisest. Aga kui see juhtus siis ma olin haige ja kõik tegevused panid mu pea valutama. Ning hiljem ei ole mul väga aega olnud. Nüüd ma siis võtsin ennast lõpuks kokku ja võtsin oma blogi lahti, et siia kirjutada.

02.10 Käisin koolis jälle, koolis midagi huvitavat ei toimunud. Peale kooli läksin ma oma elu esimesse jalka trenni. Tundus nagu mängiksid nad paremini kui eelmine kord. Lõin ka ühe värava. Treener ütles, et ma mängin hästi. Trenni lõpus olid enamus väga kurvad, et ma reedel ja laupäeval ei saanud minna, sest meil olid mängud siis. Peale trenni olin ma mega väsinud aga nagu näha ma päris ei surnud.

03.10 Jälle kooli hommikul. Õhtul peale peale kooli käisime perega "teatris", see on selline küla teater, nagu meil kiisalgi on. ainuke erinevus, et siin mängib ainult neli naist ja rohkem kedagi. Tol päeval ei teinudki vist rohkem midagi. Ööseks tuli mu lemmik tsiilikas meile, sest järgmine päev oli...

04.10 ... kell viis vaja ärgata. Magama saime muidugi alles kell pool kolm, ehk ei olnud kõige toredam. Pool seitse läksime uksest välja, et sõitta mägedesse ema töökaaslastega. Pidime selleks minema Lagunasesse minema ja seal istusime ümber bussi peale. Lagunases liitus meiega ka mu lemmik austrialane. Alustasime oma nelja tunnist bussi sõitu. Kõik magasid bussis. Esimese asjana oli meil seal mingi jutu ajamine. Peale seda läksime sööma. Meie, vahetusõpilaste, jaoks ei olnud väga eriti midagi põnevat. Käisime ka kohas kus tehti mascalit ja meile seletati kuidas seda tehakse. Saime seda maitsta ka. Mainin kohe ära, et siin kohapeal on tequila ikka palju kangem. Me mängisime gängstereid terve see aeg ja tegime mega palju selfisid. Tagasi Lagunasesse jõudsime täpselt pool kaheksa. Viisime mu kalli Deya koju, tulime ise koju, käisime pesus ja siis läksime tlayuda'sid sööma. Sinna tulid ka mu tio ja tia ja primo. Nad jäid ööseks meile, sest nad elavad Oaxacas. (Oaxaca on nii linn kui ka osariik, linn on antud osariigi pealinn)

05.10 Pühapäev tipical perepäev, Lagunas ja Matias. Seekord läksime Matiasesse juba õige varakult. Tegime seal süüa ja ma puhastasin esimest korda elus krevette. MA VIHKAN VEEL ROHKEM NEID NÜÜD KUI ENNE, sest ma pidin vähemalt kaks kilo neid puhastama. Ühtlasi sai mul siis täis ka kaks kuud Mehhiko pinnal.

06.10 Hommikul tundsin juba, et päev ei saa hästi minna. Kõik tegevused võtsid kaks korda kauem aega ja söögi isu eiolnud. Autosse istudes, lõin ma oma niigi valutama pea ära. Koolis oli selline tunne, et ma hakkan nutma sest nii halb oli olla. Kõik tundsid mu pärast muret, küsisid, et kas ma olen kurb, kuid selleks hetkeks olin ma juba avastanud ka oma tulikuuma lauba, ning peale esimest tundi läksin ma oma kahe turva seltsis arsti juurde, keda muidugi koolis ei olnud. Teise tunni ajal toimus meil mingi aktuse moodi asi. Igakord peab erinev klass rääkima, seekord oli minu klass. Õnneks direktor ja grupijuht lubasid eemal istuda, ei pidanud seal teiste juures olema. Mingi aeg tuli ka arst ja läksime arsti kabinetti. Anti tabletti ja ma ei tohtinud kohe koju minna, pidin seal istuma natuke aega. Nii ma siis magasin üks kena pool tundi arsti kabinetis ja elu oli ilus, ärgates oli tunne palju parem, kuid läksin koju ikkagi. Magasin terve päeva maha lihtsalt ja õhtul läksime jälle Matiasesse, sest mu abuela'l oli sünnipäev. Sain seal ka rohtu uuesti. Muidugi veendusin sellepäeva jooksul, et mul parimad sõbrad siin keda tahta, sest üks inimene keda ma koolis ei näinud, küsis pärast mu käest kas ta võib mind vaatama tulla ja isegi kui ma ei lubanud tulid klassikaaslased koju külla mulle, et teada kuidas mul läheb.

07.10 Käisin koolis jälle. Füüsika tunnis olime labori klassis, tegime katseid ja üks klassivend tahtis mind veega pritsida. Pöörasin pead mega kiiresti ja ma ei näinud, et õpetaja mu seljataga on, ehk kulmu kohaga peapidi kokku. Muidugi oli mul ülejäänud päev kulm paistes ja sinine. Rohkem ei juhtunud koolis midagi. Õhtul läksime ema ja õega jälle Matiasesse, sest ema läks arsti juurde. Käisime ka tädi juures, sest õel oli vaja onult mingeid pabereid. Sain omale ka jalkaputsad.

08.10 Käisin koolis jälle, tundsin jälle, et ei ole kõige parem olla, ehk palavik oli tagasi. Tablakas sisse ja elu oli ilus jälle. Läksin õhtul isegi trenni, meil oli mäng kellegi vastu. Astusin ühele tüdrukule jala peale täiega ja tal olid tavalised tennised, kujutan ette kui valus see võis olla. Ma olin tubli ja blokkisin ühte tüdrukut, et pall välja läheks ja tõstsin kohe käed üles, ta sai vihaseks ja viskas palliga mind. Haha. Võitisme 2:0. Peale trenni koju minnes suudeti mind ... korda naeratama panna. Esimene kord tulid mulle vastu vastas meeskonna mängijad ja nendega olid ka mingid poisid, kes ütlesid hola mulle, ütlesin vastu ka, sest ma olin sõbralik. Kui pilgud suudaks tappa siis nende kolme tüdruku pilgud oleksid mind tapnud sel hetkel. Järgime kord nägin ühte tuttavat, kes vaatab mind nii imelise naeratusega, et peab naeratama vastu. Kõndisin edasi ja nägin ühte tuttavat, kes karjus vist üle Lagunase mulle hola, lihtsalt ei saa olla tõsine. Mul olid endiselt trenni riided seljas, sinine Cruz Azul'i pluus  ja valged lühkarid, kõndisin veel ja mingid vennad hüüdsid järsku Vamos Azules, lihtsalt ei saanud jääda tõsiseks. Ülejäänud korrad hüüti lihtsalt möödasõites hola või hey.

09.10 Käisin koolis, endal ikka endiselt palavik, järjekordselt tablakas sisse ja elu oli ilus. Meil toimus täna seitsmest tunnist kolm, sest päeva keskel kolme tunni õpetajaid ei olnud ja viimane tund jäeti ära tänu sellele. Ühel hetkel avastasin ma ennast koos Conchise, Jeiberthi, Rubeni ja Clemensiga mööda õpilasi käimas. Aru ma ei saanud mida nad rääkisid, ainult seda, et mul ei ole raha, sest mul sai sularaha otsa ja ma saan ainult Juchitanis raha väljavõtta, sellest sain ka aru, et edasi tuli vahepeal peso por beso, ehk peeso musi vastu. Mina pidin tegema poistele musi põsele ja Clemens tüdrukutele. Poisid olid kõik mega ekstaasis kui kuulsid seda. Kõik tahtsid musi saada ja nad olid mega õnnelikud pärast. Peale kooli läksime Lagunasesse samade inimestega, istusime reaalselt kolm tundi kiriku juures. Mängisime pudeli keerutamist, siin käib see ikka hoopis teistmoodi kui eestis. Mul läksid muidugi plätud katki ehk sain palja jalu käia ringi. Pidin minema ka raamatukokku kodutööd tegema, kus tuli välja, et ma tegelt ei pea tegema seda, sest ma teiste inimestega.

See on mu nädala tegemised jälle. Nagu lubasin siis kirjutan ka kuidas olen elu ja oluga harjunud. Ma ei hakka midagi konkreetset kirjutama, kirjutan lihtsalt punktidena.


  • Mulle ei meeldi endiselt terav toit
  • Ma juba peaagu söön ube, ehk kui need on juba söögi sees, siis ma söön neid aga kui peab eraldi kõrvale panema siis ei.
  • Siin mega imelik supp, kus on sees ka sea nahk ja nad söövad seda - mina seda ei söö
  • Koolis on õpetajad mega chillid, see õpetaja, kes mind ennem vihkas, ei vihka vist mind enam
  • Keel juba vaikselt areneb, üritan rääkida nii palju kui oskan. 
  • Neile meeldib väga eesti šokolaad ja kommid ning nad küsivad seda väga tihti, kahjuks on mul šokolaad otsas varsti ja ma ei raatsi jagada seda enam.
  • Jah ma olen endiselt elus, kuigi ma elumärke ei anna väga tihti. 
  • Koolis saan matemaatikas paremini aru kui teised, sest ma olen juba sagedust õppinud ja see on kerge teema. Nüüd tuli mingi uus asi juurde ja ma hetkel ei saa aru enam
  • Vahepeal on selline tunne nagu oleks eestis, sest mittemidagi ei ole teisti, kui arvata välja see, et siin on palmipuud ja 30 kraadi sooja koguaeg
  • Viimased päevad on olnud väga kõva tuul, selline nagu Eestis tormi ajal, meil siin ei ole tormi
  • Vahepeal avastasin, et ma Igatsen ainult issit ja Laurat Eestist, sest ma ei ole issit näinud enam ja Laura on lihtsalt minu Laura.
  • Peale kahe kuu möödumist avastasin, et mul on voodi juures ka pistik ja ma ei pea enam filme teisest toa otsast vaatama.

Ma väga vabandan kirjavigade pärast aga kell on veerand 11 ja ma ei viitsi seda teksti uuesti lugeda. Kui tahate teada midagi rohkem, siis saate alati küsida. Hetkel ei oska rohkem midagi kirjutada.

Musid-kallid

Neljapäev, 2. oktoober 2014

Peaagu kaks kuud!

Varsti saab mul siin kaks kuud täis. Tunne on küll nagu oleks palju vähem. Elu läheb edasi täiel kiirusel kuigi olen sattunud igavesse rutiini. Hommikul kell sitse kooli, igapäev samad tunnid. Kell kaks koju. Kodus arvutisse ja võrkiike magama, söön ja olen jälle arvutis. Pühapäevad mööduvad endiselt Juchitanis. Ma just taipasin, et äkki keegi ei oska seda hääldada, sest seda ei hääldata nii nagu kirjas, seda häldatakse Hutšitan? ma päris kindel ei ole kuidas kirjutada.

20.09 skaype'sin ma üle mega pika aja oma perega. Kui ma ütlen mega pika siis nii see ka on, sest enne seda me skaipy'sime 10 august, Laura sünnipäeval. Endal oli kohe uhke tunne, et ükski pisar enam silmanurka ei tulnud. Natuke kurb ikka olin, sest mu pisike Laura väga ei tahtnud rääkida ja häbenes. Kõne lõpuks sain talt ikkagi ühe virtuaalse musi.

22.09-26.09 Käisin koolis, kool nagu kool ikka siin. 

Emme, see lõik on sulle! Neljapäeval käisin Salina Cruzis viisa asju ajamas jälle. Päris kätte ma seda endiselt ei saanud. Pidin andma sõrmejäljed ja paar allkirja. Varsti pean jälle minema ja siis peaksin vist maksma ja viisa lõpuks kätte saama. Ära muretse ma ei ole ainus kellel ikka veel ei ole seda, Kaisal ka ei ole ja kõigil teistel ka ei ole. Peale sõrmejälgede andmist tundsime ennast Clemensiga, vahetusõpilane Austriast, nagu kriminalid, sest see sinine tint ei tahtnud ka meie sõrmedelt maha tulla nagu Kaisalgi.  Ja viisa raha on mul ilusti kõrvale pandud, ära selle pärast ka muretse.

Neljapäeva õhtul oli klassiõde mulle kirjutanud, et peab minema kaheksaks kooli. Kas mina nägin seda? Muidugi ei näinud, sest mul siin kombeks minna umbes üheksa aeg magama koolipäevadel ja siis mind enam facebookis kätte ei saa, aga ta oli kirjutanud mulle peale üheksat. Läksin siis reedel hommikul kooli, kaks klassiõde olid koolis juba, kõik tundus tavaline ja kui kell helises, mõtlesin mina ikka veel, et miks kedagi teist ei tule. Sain siis poole päeva päeval teada, et pidi minema kella kaheksaks. 

27.09 Hommikul küsis õde, et kas ma tahaksin minna Matias Romerosse, olin sellega nõus, sest ma ei ole saanud seal veel niisama ringi käia, kuigi käin seal iga pühapäev. Sellepeale vastas õde mulle, et ta käib pesus ära ja siis lähme. Enne pessu minemist ta helistas isale ja küsis midagi raha kohta. Sellest hääletoonist mis sealt järgmisena tuli sain ma aru, et Matiasesse minek jääb ära. 

 Päeval millalgi skayp'sin õega, et pisikest preili Ei Taha naha. Algus läks paremini kui eelmine kord ehk tips tegi kohe nägusid mulle ja oli väga rõõmus. Lõpp seekord enam nii rõõmus ei olnud, ehk virtuaal musi ma ei saanudki, sest tips solvus mu peale, et ma ära lähen. 

Õhtul käisime õega vaatamas jalkat Lagunases, mängisid Cruz Azul Lagunas ja keegi, Minu esimene mäng siin, kus mängis mu oma kodu meeskond ja Azules võitsid!!! Olin nii uhke oma linna üle. see mäng mida ma käisin vaatamas kohapeal, oli noorte mäng, pakuksin, et U-20. Õhtul oli Mexicos (Mexico City) ka mäng Cruz Azul Lagunas vs Leon kuid seekord meie põhitiim, ka see mäng lõppes Azulese võiduga. Azules on meie jalka meeskondade hüüdnimi, sest azul tähendab sinist ja nende riided on sinised. 

28.09 Nagu tavaliselt käisime Juchitanis, jälle kinos. Ma isegi ei tea mis selle filmi nimi oli. Aga see rääkis sellest kuidas üks mees tahtis teha filmi 80 päevaga ümber maailma. Te oleksite pidanud mu nägu nägema kui filmi alguses räägiti inglise keeles. Peale seda käisime söömas ja läksime Matiasesse.

29.09 Käisin koolis. Meil on igapäev seitse tundi, toimus seitsmest tunnist kolm. Kooli pidi minema kaheksaks. Läksin siis kaheksaks kooli, tuli välja, et ka teist õpetajat ei ole. Siis toimus kaks tundi - füüsika ja matemaatika. Ma olin enda üle nii uhke, et ma ei teinud matemaatikas kellegi pealt maha ja tegin kõik ise ära. Teised tegid minu pealt maha. Siis pidi meil olema kaks tundi sama õpetajaga aga seda õpetajat ka ei olnud ja meil oli üks vaba tund jälle, ning viimane tund toimus varem.

Peale kooli läksime tsirkusesse klassikaaslastega. See kord oli tsirkus palju lahedam, võibolla sellepärast, et nägin algusest peale. Käisin seal Conchise, Perla ja oma õega. Kohapeal oli meiega ka Perla poiss. Me istusime esimeses reas. Nad tegid seal enda trikke ja esimese vaatuse lõpus kutsus kloun kõigepealt Perla poisi Ronaldo endaga kaasa, sinna keskele, kus nad esinevad. Siis tuli tagasi rahva sekka ja muidugi valis mind. Ma alguses ei tahtnud minna, ütlesin, et ma ei saa hispaania keelest aru aga pidin ikka minema. Pidin seal keskel tantsima koos klouniga ja siis sõitsime nähtamatu mootorattaga. Mul oli mega piinlik seal olla.

30.09 Käisime emaga Matiases, ema käis arsti juures. Mina tahtsin raha välja võtta aga ei saanud sest, panga automaadi klaviatuur ei toiminud. Käisime juba teist korda selle arsti juures ja muidugi läheb alati teema minule kui saadakse teada, et ma vahetusõpilane. See arst teab isegi kus on Eesti, vähemalt on kuulnud sellest. Ta teab Teelet, kes oli vist eelmine aasta vahetusõpilane Mehhikos, kui ma ei eksi.

01.10 Hommikul kooli jälle. Peale kooli vanavanemate juurde sööma. Peale söömist läksime staadionile, et rääkida jalka treeneriga. Ma hakkan nüüd siis nimelt jalka trennis käima, kolm korda nädalas. Saime räägitud, vaatsin ka tüdrukute võistlusi ja see on lihtsalt jube kui halvasti nad mängisid. Tüdrukute jalka ei ole ikka sama mis poiste. Homme on mul esimene trenn ka, loodan lihtsalt, et ära ei sure.

Sain ka teada, et mu perel veel üks maja siin läheduses ja neil on mega suur rancho, kus kasvavad erinevad puuviljad.

Järgmises postituses räägin kuidas ma siinse elu ja oluga olen ära harjunud. See tuleb siis kui mul saab kaks kuud täis, mis juhtub juba nädala lõpus.

Mul on väga kahju kirjavigade pärast aga keel hakkab vaikselt ära ununema, sest inglise keel mul hetkel põhiline suhtlusvahend.

Seniks aga teile päikest sinna külma Eestisse.