"Jah ma nüüd võtan ennast kokku ja teen selle postituse ära mida paljud on juba pikalt oodanud." Ma korrutan neid sõnu endal pidevalt aga ma ei suuda ennast ikka kokku võtta. Nüüd siis peaaegu kaks nädalat hiljem ma seda siiski suutsin.
Alustaks sellest, et ma olen mega vihane, et Minu ja Kaisa pakid pandi Eestist teele samal päeval ja kaisa pakk jõudis kohale juba kaks nädalat tagasi ja minu pakk ei ole ikka veel kohal. Nad selle raudselt ära kaodanud, või söödi vahepeal kõik mu kommid ära ja nüüd ei saa nad seda mulle kohale toimetada. Emme saatis täna kirja ka Eesti posti, et mis värk on. Uuel kuul saadab juba järgmise paki :)
12.09 Koolis ma tol päeval ei käinud, kuigi oleksin vabalt võinud minna. Selleasemel käisin ma hoopis tehase "spordipäeval", kus kohtasin juhuslikult oma kallist klassivenda. Ise ma sellest tegelt osa ei võtnud, ainult pildistasin ja sain korraliku päikesepõletuse, millega mu joodiku päevitus aina süveneb. Sain ka seal ka teada, et mu vend tuleb koju. See uudis tegi mu tuju palju paremaks kohe. Peale seda oli pidulikumat sorti lõunasöök, kus mu isa pidas kõne.
Tulime õega sealt varem ära sest see oli suht igav. Õhtul oli kindel minek peole, mina alustasin sättimist umbes neli tundi varem, sellest kolm tundi tegin ma omale lokke. Saime valmis sättitud, käisime naabrite juures korra. Naabritel on mega armas väike tütar kes sai seitsme aastaseks. Peale seda läksime me lõpuks kaua oodatud peole. Ma olin seda reaalselt kuuaega vist oodanud.
Peole läksin ma alguses koos oma õega, kohe sain kokku ka klassiõe ja tema õega. Meie õed käisid koos keskkoolis. Mingi aeg saime kokku ka teiste klassikaaslastega, ning nägin kõiki teisi vahetusõpilasi ka. Pidime kell kaks olema kodus ja siis pool kolm ja me jõudsime koju kolmveerand kolm, pidu oli mu majast umbes 500 meetrit. Koju tulles jooksis vend järgi, et kas ma tahan tagasi minna. Muidugi ma tahtsin :). Vend küsis ema käest, et kas ma võin tagasi minna temaga ja ema oli sellega nõus, ning õde hakkas hädaldama, et ta ei austa oma vanemaid ja igast sellist jama. Rääkisin seal juttu ühe sellise inimesega, kes on elanud USA's ning tal oli nii hea inglise keel, et ma oleksingi võinud seda kuulata. Hiljem olin venna sõpradega. Ühe vennaga oli tutvumine mega imelik, sest ta ütles, et nägi mind lõunasöögil ja mul oli kollane kleit seljas aga mina teda ei näinud, vähemalt ta ei olnud üldse tuttav. Kõik olid terve õhtu nii õnnetud, et ma ei tahtnud tantsida, sest mulle ei meeldi see ja kellegi teisega nad ka ei tahtnud tantsida. Peo lõpetasin jälle ainult inglise keelt rääkides, sest leidsin ühe inimese, kes seda oskas. Koju jõudsime vennaga pool kuus hommikul.
13.09 Käisin hommikul klassiõega pizzat söömas ning õhtul läksin selle pisikese tüdruku sünnipäeva peole. Pidu oli "Let it snow" teemaline. Sünnipäeva laps ise oli väga õnnelik, et ma kohale läksin. Ma ei ole vist kunagi koahnud nii palju tarku pisikesi lapsi kui seal. Rääkisime hispaania keeles nii palju kui ma aru sain ja kui ma aru ei saanud siis nad tegid käte ja jalgadega selgeks mulle.
16.09 Kooli meil sellel päeval ei olnud. Käisid Kaisa(Eesti) Juchitanist, Silje(Norra) Ixtepecist, Virginija(Leedu) Tuxtlast Lagunases. Memo oli ka Oaxacast koju tulnud pühadeks. Kohtussime õhtul kõik Lagunases, käisime ühes pisikeses kohvikus istumas, sest ilm oli jube, vihma sadas. Kui Lagunases oli pidu läbi läksime El Barrio'sse, seal oli palju suurem tähistamine. Käisime Tlayuda'sid söömas ja varsti tulin oma perega koju.
Vahepeal ei ole midagi teinud väga. Nädalavahetusel oli mega palju sünnipäevi, laupäeval käisime päeval ühel sünnipäeval, õhtul läksime teisele sünnipäevale, kus pidi rahvariideid kandma, sain megalt komplimente. ja muidugi ma sain piinlikust ka tunda seal, sest...
...nimelt ma tahtsin teha bändiga pilti, bänd ise mängis samal ajal, mina istusin lava ääre peal ja tegin ilusat nägu. Lava juurest ära minnes kõik naeratasid mulle ja ma ei saanud midagi aru miks nad seda tegid. Järgmise päeva hommikul sain ma nimelt teada, et laulja oli öelnud mikrisse, et nii ilus tüdruk, ma tahaks pilti teha temaga. Peol oli 100+ inimest ja mina olin seal üks, ilmselgelt kõik naeratasid mulle.
Pühapäeval tähistasime ühe pisikese sugulase sünnipäeva meie juures. See väga midagi erilist ei olnud.
Ma väga vabandan piltide kvaliteedi pärast aga mu õe tahvli kaamera kvalideet on mega halb ja ta ei ole ise ka just kõige parem fotograaf.
Seniks aga musid-kallid teile Eestisse.
Karmel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar