Kaks nädalat on jälle möödas. Lugesin just oma eelmise postituse lõppu ja no ei mahu pähe kuidas need negatiivsed asjad küll mu ellu ära mahtusid. Ehk mu elu on tegelikult üks suur positiivsuse hunnik.
Juba kaks nädalat tagasi kui ma olin postituse jõudnud üles panna, hakkasid klassikaaslased rääkima, et nad igatsesid mind ja arvasid, et ma läksin tagasi Eestisse. No tegelikult seda ütlesid päris paljud ja kui ma venna juures olin küsiti ka mu kohta pääris palju. No tegelt on ju tore kui sa tead, et nii palju inikesi sind igatseb. Isegi üks inimene kellega ma ei olnud rääkinud umbes kaks pool kuud kirjutas mulle, et kas ma läksin tagasi. Okei see selleks...
Väga midagi uut tegelikult ei ole, enamus õpetajaid on samad. Enamus õpetajetga ei pea ma midagi tegema, sest nad saavad aru, et mu hinded ei ole olulised ja ma võin oma asju teha tunnis. Klassikaaslased on mega toredad ja uurivad koguaeg kuidas läheb, küsivad mu arvamust. Küsitakse palju ka Eesti kohta. Poisid laulavad mulle pidevalt ja no ma ei tea tegelt on kõik palju parem.
Vahepeal olen käinud ka Santo Domingos jälle, see rohkem juba nagu traditsioon, et käin laupäeviti seal. Nad siiski nagu teine pere mulle. See laupäev käisin ka muidugi ja jäin ööseks sinna, sest emal pidid sõbrannad jääma ööseks meile aga nad vist siiski ei jäänud. Tegime tlayudasid Conchise juures ja no nii head. Ise tehtud ikka kõige paremad. Ma ei tea mis ma küll kuidas ma ilma nendeta hakkama sain. See reaalselt mu lemmik söök siin, peaagu igapäev söön neid.
Pühapäevad on olnud natuke erinevad, sest isa sai ametikõrgendust ja käib igapäev tööl nüüd. Seda küll ajutiselt aga no me ei käi igapäev Juchitanis enam. Eelmine pühapäev näiteks käisime Ixtepecis. Aga mulle ei antud vaba aega seal, sest käisime ema sõbranna juures, kes õmbleb talle traditsioonilist riietust. Peale seda käisime küll Juchitanis aga seda ainult kinos käimiseks. Käisime vaatamas "50 Sombras de Grey". Õhtul läksime otse loomulikult Matiasesse.
See pühapäev ei teinud me reaalselt mitte midagi. Hommikul läksin koju ja sõin ema ning ta sõbrannadega hommikust. Ning õhtul vaatasime Oscareid. Nii kahju, et Eesti ei võitnud aga seda oli arvata ka.
See tuli ka meelde, me saame neljapäeviti koju kell kolm aga siiani ma olen saanud kell 11 ja kell 12, sest miks mitte. Siiani on tavaline, et palju tunde ära jääb.
Midagi huvitavat ei ole aga teate nüüd, et olen endiselt elus.
Musid-kallid
Karmel
Vahepeal läks jälle nädal mööda. Ma unustasin selle eelneva teksti üles panna. Ma loodan, et te pahased ei ole.
Väga midagi muutunud ei ole. Esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel käisin trennis. Laupäeval olid võistlused. Tegelt oli kaks mängu aga ma sain mängida ainult ühe, sest teine oli liiga hilja. Nimelt pidin minema vanematega peole, mis oli minu jaoks mega igav. Parim osa selle peo juures oli see, et seal oli üks naine kes käis umbes neli aastat tagasi Eestis vabatahtlikuks.
Läksime õega koju ja no ei saanud seda ust lahti. Miks? sest isa oli keeranud lukku luku, mida me kunagi ei lukusta kui me oleme Lagunases. Mis siis muud kui läksime tagasi peole. Mina läksin suht kohe uuesti ära, sest ma läksin oma lemmik sööki sööma sõpradega.
Laupäevast veel ka seda, et ma põlesin näost täiesti ära, täiesti tavaline ju siin, et enne mingit pidu ma muutun tomatiks. Siiamaani küsitakse, mis mu näoga juhtus.
Eile käisime Matiases ja käisime ka laadal? midagi sellist see oli. Seal oli nii müümist kui ka lõbustus atraksioone. Käisime õega ka ühe peal, päris okei oli. Rohkem midagi ei toimunud eelmine nädal.
Musid-kallid
Karmel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar